Sellest, et kõigepealt soojendasin ma seesamiseemnetega porgandisalati pooleli jäänud tatra-õunasalatiga üles pannil, mis oli maitsva vürtsise kanamarinaadiga koos, kirjutasin ma juba uusaastaöö toitude postituses. (Nämm.)
Sellest, et ma pikendasin peo ajaks pigem lisandiks mõeldud peedi-kartuli-porgandi-munasalatit konservherneste, heeringa, värske hapukapsa, majoneesi, maitsestamata jogurti ja sibulaga, nii et sellest sai iseseisev salat, kirjutasin ka. Seda sõime 2. ja 3. jaanuaril. Mina lõikasin sellele vahepeal juurde ka vanast aastast jäänud A. küpsetatud praadi, A. ise enam ei julgenud, kuigi minu arust oli maitse tiptop.
4. jaanuaril läksin ma murelikuks, et esiteks: mis saab sellest detsembri lõpul ostetud hapukapsast, mis loomulikult kõik peedisalatisse ära ei läinud?
Tõin poest üle läheneva kuupäevaga ja alla hinnatud väikese suitsulihatüki ja sibulat, et teha leedukate Kööginurga retsepti järgi nn Baieri hapukapsasalatit, mis on tglt kiire hautis (hapukapsale puljong peale ja hautada mingi 20 minutit, suitsuliha praadida sibulaga, siis segada kõik omavahel ära).
Kodus meenus aga veel üks mure: mis saab salatist ülejäänud konservhernestest?
Guugeldasin, kas keegi on juba teinud hernestega hapukapsasuppi ja kuidas oli; leidsin oma rahuldustundeks, et keegi oligi (küll külmutatud hernestest) ja kiitis, kommentaatorid ka. Kiidusõnad olid sageli küll rubriigist “kes oleks selle peale tulnud, et hapukapsast supi sisse panna? milline geniaalne mõte!” Oh neid välismaalasi küll.
Siis meenus, et trupi jõulupeost oli ka lillkapsatükke üle jäänud. Need olid veel korras, kuigi lõikepindadelt tumedaks tõmmanud. Lõikasin lõikepinnad ära.
Porgandit olid lahked külalised vana-aastaõhtuks kaasa toonud, kohe varudega.
Supi tegin seega nii: kõigepealt praadisin potipõhjas hakitud sibulat (1) ja viilutatud porgandit (kah 1, hästi pikk), pudistasin veidi köömneid ja koriandrit juurde. Tükeldasin tolle suitsulihatüki sinna juurde. Võtsin poti, milles ma olin maksa hautanud ja kus oli enam-vähem glasuuriks tardunud marinaad (soja, heeres ja vürtsid pluss maksast väljahaudunud mahlad, sisuliselt üliredutseeritud puljong, peaaegu puljongipulber) alles, lisasin sellele kruusitäie vett ja leotasin natuke; siis kurnasin läbi jõhvsõela maitseained välja ja valasin selle vedeliku puljongiks potti teiste asjade otsa. Lõikasin hapukapsast (kogus: umbes pool selle väikese pangekese täit, millega teda poes müüakse) peenemaks, panin selle potti ja loputasin veel paari kruusitäie veega hapukapsapange – see läks samuti supivedelikuks. Kui keema läks, lisasin lillkapsatükid. Lõpuks pudistasin natuke provanssaali ürdisegu juurde, igasugused liivateed ja majoraanid võiks kapsaga ju sobida.
Ja siis sõin. Mulle maitses hirmsasti, näiteks kaks väga erinevat kapsast sobisid väga hästi – lillkapsa mahedus tasakaalustas hapukapsa vängust. A. kaebas, et soolane, võib-olla oli asi selles, et ma kiirustasin söömisega ja magedad komponendid (porgand ja lillkapsas) ei jõudnud hapukapsast, suitsulihast ja sojamarinaadist puljongisse tulnud soola endasse võtta ja maitse polnud veel ühtlustunud. Aga ma pole ehk õige hindaja, kas see asi paranes järgmistel päevadel või olekski pidanud tasakaalustamiseks rohkem porgandit panema, sest mulle maitses nagunii kohe. Rukkileiba sõime kõrvale.
5. jaanuaril sõime samuti seda suppi.
6. jaanuari õhtuks tegin ma vahepeal kõrvitsapirukat (toorjuustu ülejääkidest) ja oahautist, millest ma tegin eraldi postituse; 7. jaanuaril lahendas A. oahautise ülejääke ja mina lõpetasin supi ära (lisaks muudele headele omadustele tuli välja, et see supp ka seisab hästi).
*
Ja siis avastasin, et need keedupeedid, mis ei olnud vana-aasta õhtul salatisse mahtunud, olid koore pealt hallitama läinud; ja et vana aasta lõpul ostetud verikäkil on “parim enne” juba eile ära olnud.
Koorisin peedid ära ja inspekteerisin – hallitus ei olnud läbi koore sisse jõudnud, aga peedid ise osutusid üllatavalt vintskeks, ilmselt olid need, mis olid keedes kõige peal olnud ja veidi veest välja jäänud – ma keerasin neid keemise ajal, aga ju siis ei piisanud.
Praadisin ühe panni peal verikäki viiludena ära; siis panin samale pliidirauale teise panni, tiba õli pannile, lõikasin ka peedid viiludeks ja praadisin. Üritasin praadida nagu šnitsleid, st ilusti ümber keerata, aga tükid olid veidi liiga väikesed, nii et lõpuks ikka lihtsalt segasin.
Lisasin praadimise ajal ka köömneid ja koriandrit. Kui leidsin, et on juba praadinud küll, piserdasin palsamiäädikat peale; natuke provanssaali maitseainet ja kuna ma tahtsin natuke sooje vürtse ka, siis ka garam masalat (pmst tahtsin ma eelkõige nelki ja kaneeli panna, aga ei viitsinud nelki uhmerdada ja muud garam masala komponendid olid kõik sellised, et võiks sobida küll). Natuke pruuni siirupit sortsasin ka.
Ja siis oligi selline toit, et võtsin ühe taldriku peale verikäkiviile ja peeti ja sõin. Algul valasin taldrikule ka väikese loigukese rjaženkat, et verikäkitükke selle sisse kasta, aga kui see otsa sai, leidsin, et see ei anna midagi olulist juurde, ja sõin niisama edasi.
No ja kõige sellega saidki ülejäägid enam-vähem otsa (hapukoort ja majoneesi on siiani, aga need ei lähe vast nii ruttu käest ära).
Nüüd vahepeal polegi mul eriti söögitegemisest kirjutada olnud, sest süüa on teinud A.: kõigepealt pannkooke ja seejärel tegi ta ahju kütmise kõrvalt järjekordse kanaprae. Seda sööme kindlasti veel mitu päeva (esimesel päeval: porgandisalati ja tatraga).
Läbikäigu köök 