Väike kanamaksatoit

A. tõi kanamaksa, et siis saab nii kass kui ka meie; kuna ta oli päeval mullegi tatart keetnud, aga mina pole tähele pannud ja tatar jäi niiviisi üle, siis tundus mõistlik teha mingi panniroog, kus saaks selle tatra ära kasutada.

Praadisin pannil nii palju kanamaksa, kui palju lahedalt ära mahtus; hakkisin poolteist sibulat ja A. riivis ühe jämeda porgandi (pärast seda, kui ma hakkasin seda otsast riivima ja siis teatasin, et “ma väsisin juba ära”), need läksid maksale lisaks. Siis hautasin neid madalal kuumusel ja tükeldasin samal ajal 2 õuna, sest mulle tundus, et maksaga sobiks, ja leotasin ürgvana kuiva heeresepära sees natuke rosinaid, sest see tundus kah hea. Pudistasin pannile tükkideks 2 viilu rukkileiba, natuke köömneid ja natuke päevalilleseemneid ning lasin natuke taheneda ning lisasin siis tatra ja rosinad koos leotusheeresega. Segasin läbi, maitsestasin soola, majoraani ja ettevaatliku koguse provanssaali maitseainega (ma tahtsin eelkõige natuke rosmariinimaitset lisada ja puhas rosmariin oli mul liiga suurte tükkidena).

Maitse tuli väga kena; ma oleks ehk ainult soustisemat konsistentsi tahtnud, mingit vedelikku oleks pidanud rohkem panema. Või hapukoort. A. arust polnud viga midagi, ta soovitas mulle, et söögu ma siis hapukoort kõrvale, aga selliste ekstreemsusteni ma ei läinud.

Päevalilleseemned oli ehk overkill – ei seganud, aga midagi juurde ka ei andnud. Võib-olla A. on eriarvamusel.

Advertisements