Vahepealsed lihtsad toidud ja untsuläinud koogist magustoidu tegemine

Pikk paus oli siin sellepärast, et vahepeal tegi A. tükk aega süüa – kõigepealt küpsetas ahjus kana, esimesel päeval sõime kana tatraga (ja õunasalatiga), teisel päeval kana praekartuliga (ja ikka õunasalatiga), kolmandal päeval otsustas A., et teeb kanaküpsetuse kallerdisest suppi ja pani kanaülejäägid lõpuks sinna sisse. Supi jaoks küsis poolmagavalt minult juhiseid, ma siis juhendasin, et hautagu kõigepealt poti põhjas õliga sibulat-küüslauku-porgandit, siis pangu vesi peale ja kui see keema läheb, kallerdis sisse ja hakitud lehtkapsalehti ja kartulit ka. Ja et kanaprae jäägid pangu viimasena. A. tegi nii ja tuli hea supp; seda sõime siis jälle kaks päeva.

Siis tegime ses mõttes ühiselt süüa, et A. küpsetas ahjus peete; mina tõin heeringat, keetsin muna ja hakkisin kaks pikergust küpsepeeti, kaks muna, paar õuna ja ühe sibula koos kolme-nelja soolaheeringafileega salatiks. Maitseainetest: röstisin väikese panni peal köömneid, koriandriseemneid, sinepiseemneid ja seesamiseemneid, siis uhmerdasin peeneks ja kallasin salati otsa. Majoneesi panin ka pluss natuke sinepit. Oli OK, A. oli väga rahul, minu arust oli natuke igav, aga ega otseselt viga midagi polnud, lihtsalt vahel on tulnud ülihea.

Järgmisel päeval tegin õuna-heeringa-kodujuustusalatit, natukese sibulaga ja ühe munaga. Samuti majoneesi ja sinepiga, lusikaotsaga mett panin ka.

Ülejärgmisel päeval oli poolfabrikaadipäev, sest A. tõi poest maksakotlette ja tegi spagette sinna juurde. Ja porgandisalatit.

Porgandisalatiga läks ta mõnevõrra hoogu ja riivis porgandit kaugelt rohkem, kui vaja. Ma üritasin teha sellest sama kooki, mis kunagi varem, kui porgandisalatit üle jäi, aga ilmselt oli mul porgandit jahukoguse jaoks liiga palju või jahu selle porgandikoguse jaoks liiga vähe: tähendab, kerkis küll väga hästi, aga siis vajus ära ega tahtnud keskelt läbi küpseda, tuli nätske ja läägevõitu. A.-d väga ei häirinud, aga mind küll.

Nuputasin, mida selle nätske koogiga teha, lõpuks leidsin, et ega ta konsistentsilt hangunud pudrust väga ei erine, hangunud puder on tükkidena praetult väga maitsev, äkki on see ka. No ja saigi sellest porgandi-kohupiima-jahu-… eee… -tarrendist päris kena magustoidu, natuke meenutas sõrnikuid – ma lõikasin nii, et oleks palju lõikepindu – esimesel katsel lapiti viiludeks, teisel katsel pulgakesteks – ja kõik lõikepinnad lasin panni peal krõbedaks. Veidi enne praadimise lõppu viilutasin pannile ka Talvenaudingu õuna (lääguse vastu). Ja siis sõin hapukoorega. Hea toitev oli ka, kahe praetud koogitüki peal mängisin õhtul terve pika mälumängu ära ja tšillisin tükk aega pärast seda edasi, isegi koju jõudes ei olnud veel väga näljane.

Kaalun ka riivjuustuga proovimist, sest praetud puder sobib küll riivjuustuga.

No ja selle koogijõuga tegin pärast kojujõudmist veel ühe lihtsa toidu: keetsin kartuleid ja tegin sinna kõrvale salati või külma kastme poolest väga suurest tomatist, paarist kahvlitäiest kapparitest, peotäiest värsketest piparmündilehtedest, poolest sibulast ja poolest potsikust kodujuustust. Soola ja pipart natuke ka.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s