Nädalaülevaade: mitu pannitoitu ja üks hapukapsasalat

Esmaspäev: tõin poest kampaaniahinnaga hakkliha. Tahtsin makaronikastet teha, niisiis praadisin (või õigemini hautasin) sibulat-küüslauku-hakkliha-porgandit, veidi hiljem panin tomatipastat ja vett peale. Maitseks: tšillit (kuivatatud kaunad, ise nühkisin uhmris peenemaks), kuivatatud basiilikut, nõmm-liivateed ja majoraani, no ja soola muidugi ka. Keetsin spiraalmakaronid valmis, segasin hulka, süües riputasin juustu peale (Grana Padano, valmisriivitud kujul, mis kahjuks ei ole nii hea nagu värske). A. sõi ka, ütles “okei”.

Teisipäev – tegin pmst sama toitu, aga seekord jätsin makaronid ära, selle asemel hakkisin paar kartulit kuubikuteks ja segasin varsti pärast sibula-küüslaugu-hakkliha-porgandite (mille oli hakkinud A., kes on alati valmis abitöid tegema, kui ta see-eest söögi peale mõtlema ei pea) haudumapanekut pannile. Seekord oli maitseainete hulgas ka tibake kaneeli. Minule maitses ülimalt hästi – paremini kui makaronivariant, A. ütles “käib kah.” Ma üritasin selle peale teada saada, mis sealt puudu või üle on, et päris hea ei ole, tema küsis: “Kallis, kas sa tõesti arvad, et kui mul oleks midagi öelda, mis aitab selle vestluse lõpetada, siis ma seda ei teeks?” Jäin uskuma.
Pean võimalikuks, et mulle maitses rohkem, sest ma panin sööma hakates veel oliiviõli ja juustu toidu peale, aga A. ei pannud.

Selle kõrvalt, kui juurviljad haudusid, tegin ka koogi – saiade-pirukate-kookide raamatu kohupiimakoogi retsepti järgi, ainult et pähkleid mul ei olnud, sukaadi asemel võtsin likööritegemisest pudelipõhja jäänud tsitrusekoori ja kahe kanamuna asemel läks üks kana- ja kolm vutimuna (sest mul on parasjagu vutimune rohkem, kanamuna rohkem ei olnudki kui see üks). Kogused olid mälu järgi sellised: kõigepealt 100 g võid+õli poole kl suhkruga (millest osa oli pruun suhkur) ühtlaseks; siis hakkisin paar näputäit likööri-tsitrusekoori sinna segu sisse; siis segasin sinna ükshaaval munad sisse; paki kohupiima; 1 klaasi puhast jahu ja umbes 2/3 klaasi sellist jahu, kuhu olin 1 või 2 tl küpsetuspulbrit ära seganud. Mulle tundub, et see Toidutare retsept on seesama, millest ma inspireerusin.

Kolmapäevaks oli seda kartuli-tomati toitu üle jäänud, ma tõin poest ühe allahinnatud lillkapsa (sealt aegunud köögiviljade kärust, siis on ka ökojumal rahuldatud, hoolimata sellest, et uih, kauge võõra sooja maa kaup ja veel hooajaväline pealegi – “parim enne möödas” kärust võtmine on pigem nagu säästev jäätmekäitlus, on ju?), hautasin kergelt vähese veega; samal ajal korjasin panni toiduülejäägist puhtaks ja praadisin seal musta leiba (kanepiseemnetega), india köömneid ja päevalilleseemneid ja natuke ka üht (järjekordselt tähtaja ületanud) head suitsust suitsupõske. Kui need asjad olid ilusti krõbedaks läinud, siis panin toiduülejäägi pannile tagasi ja segasin ka lillkapsa hulka (osa hautamisvett läks pannile, osa valasin ära).
Seekord maitses meile mõlemale tohutu hästi.

Neljapäeval tuli mul meelde, et hapukapsapurk on veel pooleli. Tõin koju paki krabinuudleid, et salatit teha (ükskord mulle juba maitses väga hästi hapukapsa-makrasalat). Kodus selgus, et A. soovitab mul “itaaliapärast lõhet” süüa, sest tema oli selle juba lahti teinud ja pooleli jätnud – tegelikult oli see pigem oakonserv, kus oli maitseks natuke lõhet sees. Ma võtsin selle ja segasin hoopis oma salati hulka. Kokku läks salatisse: 1 väike sibul; 2 õuna (Tellissaar); poolik oa-lõhe-tomatikastmekonserv; pakk krabinuudleid; umbes veerand liitrit toorest hapukapsast; ja kaks viilu krõbuskiteks praetud musta leiba, millega segamini ma praadisin ka natuke päevalilleseemneid ja köömneid (sedapuhku tavalisi). Segasin kõik peale praekrõbuskite kokku, salat oli juba üsna niiske; lisasin maitse mõttes tilgakese oliiviõli ja natuke majoneesi. Krõbuskivärki panime alles taldrikus otsa, et krõbedus läbi ei vettiks.
Ka see tuli tohutult hea. A.-le maitses nii väga, et kui me mõlemad olime pmst juba täitsa korraliku portsu võtnud ja mina olin enda oma ära söönud ja küsisin, kas ma võtan ülejäänu kõik ära, siis A. palus, et ma jätaks ikka natuke talle juurde võtta. Mis on väga hea näitaja, arvestades, et tal on söömisesse palju vähem kirglik suhtumine kui mul ja sageli kannustab teda sööma lihtsalt teadmine, et peab sööma, noh, et on selline komme, et regulaarselt süüakse.

Nüüd reedel avastasin, et meil on keldris veel A. ema konservtomateid (lihtsalt tomatid purki pandud, ilma maitseaineteta). Läksin poodi vaatama, mis gemüüset sinna juurde saab ja leidsin allahinnatud köögiviljade korvist jälle lillkapsast. Nii et panin jälle pannile sibulat-küüslauku-porgandit hauduma, tükeldasin suitsupõse viimase otsa ära ja viskasin samuti pannile; koorisin ühe kartuli, lõikasin kuubikuteks ja viskasin pannile muu hulka; panin lillkapsavee üles, soola sisse ja asusin lillkapsast lammutama; kui vesi keema läks, viskasin lillkapsajupikesed sisse; lisasin pannile maitseks hakitud küüslauku, tšillit, india köömneid ja natuke chorizo-ribasid (samuti tähtaja ületanud kaupade sektsioonist) ja 3 viilu kuubikuteks lõigatud musta leiba. Siis hakkas mul tunne, et järsku oleks hea ka rosinaid panna, A. muidugi pooldas seda mõtet; ma panin rosinad selleks ajaks, kui ma muude asjadega jändan, punase veiniga likku (mingi odav hispaania tempranillo, kokku täitsid rosinad ja vein pool klaasi ära). Siis tundus, et juurviljad hakkavad pehmeks saama ja ma panin 5 prisket spl purgitomatit juurde. Lisasin veel natuke salveid, rosmariini ja majoraani ja veinirosinad. Kontrollisin soola ja oligi paras aeg lillkapsas hulka segada.

Vahepeal tegin ka ühe tavalise hapupiimakoogi, sisse läks kaks õuna ja üks poolik pirn, mis ei olnud toorelt söömiseks enam isuäratav. Ja natuke rosinaid ka. Vürtsidest – lisaks tavalisele kaneeli-nelgi kombole panin natuke ka kardemoni ja ingverit, tundus, et pirni juurde nagu sobiks. Ja pirni läägusega arvestades panin seekord ka hästi natuke sidrunhapet (muidu loodan ma selle koogiga alati hapupiima enda happesusele).
Hapupiimast – see oli omaette vedamine. Ma olin koogiteo ajaks ära unustanud, et hapupiim sai mingi varasema koogiga otsa. Aga järgmiseks avastasin, et minu eksperiment pakipiimaga on korda läinud. Eksperiment seisnes nädalake-paar tagasi selles, et kui A. soetatud piim hakkas väheke imelikuks tõmbama – mitte veel päris müre, aga mitte enam hea ka – panin ma sinna sõrmeotsaga natuke hapupiima sisse ja jätsin niiviisi seisma (mõtlesin, et mida mul kaotada on, halvimal juhul läheb niiviisi vastikuks nagu tavaliselt). Nüüd hädaga külmkappi läbi otsides avastasin uuesti selle piimapaki, vaatasin sisse – ja sinna oli tekkinud korralik aus hapu hapupiim. Täpselt õiges koguses. Õnnestunud mikrobioloogiline menetlus, jee!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s