Paar vahepealset hapukapsaga salatit ja üks ilma hapukapsata tatrasalat

Rosoljega ei saanud suur praetükk veel otsa ja ma tegin selle lihaga hapukapsasalatit: hakkisin paar keedukartulit, paar õuna, pool sibulat, tüki praeliha. Kastmeks läks õli ja majoneesi segu. A. leidis, et liha on liiga vähe ja hapukapsast liiga palju (aga igatahes ta sõi), mulle muidu meeldis, aga hambad võttis hellaks.

Siis oli vahepeal kiiremat aega, kui sõime tatart kalakonserviga või tatart kanakotletiga ja pelmeeni ja siis oli vahepeal üldse üks pidu, kus ma sõin küla peal (ja tõin A.le taskus üht-teist koju kaasa) ja kolmandaks olin ma vahepeal teises linnas.

Kui tagasi tulin, olin paras zombi; A. söötis mul enne tantsutundi kõhu tatraputru ja mingit kanakotletti täis, aga tatart jäi üle. Järgmisel päeval läks kuidagi ootamatult enne mälumängu kõht tühjaks ja ma meisterdasin sellest ülejäänud tatrast kähku tatrasalati: tatrale hakkisin juurde kaks õuna, ühe hapukurgi, jupi suitsuvorsti, veerandi suurt sibulat, miskipärast lisasin ka fetajuustu (pmst maitseaineks, mul oli fetat pool väikest pakki ja sellestki ei pannud ma kõike ära) ja lõpuks majoneesi. Seda tuli üllatavalt palju, jätkus meile mõlemale (mida tillukese tatrajäägi põhjal ei oleks arvanudki), ma sõin sinna juurde köömnetega näkileiba ja rõõmustasin. A. sõi sinna kõrvale jälle viimase kanakotleti ära.

Järgmiseks tuli jälle hapukapsasalati plaan – õnneks tuli mul kodus ootav hapukapsas meelde, kui ma poes mõtlesin, mida süüa tuua. Ja teiseks õnneks olin sel hetkel poes, kus oli rupskeid, nii et ma sain 99 sendiga pool kilo kanamaksa. Praadisin kanamaksa läbi, tilgutasin natuke sojakastet peale, pudistasin aed-liivateed, punet ja majoraani juurde, valasin hautamiseks natuke tumedat õlut ja jätsin pannile redutseeruma, kuni ma õunu jms hakkisin. Tähendab, hakkisin jälle kaks õuna ja ühe hapukurgi; A. oli juba enne kaks kartulit ära tükeldanud. Maks jõudis selleks ajaks üsna kuivale jääda. Kallasin maksa kõigi hakitud asjade otsa ja tegin ta natuke peenemaks; kaapisin panni pehme musta leivaga puhtaks, valasin sinna uuesti natuke õli ja praadisin pool viiludeks lõigatud sibulat, sellesama pannikaapimise leivaviilu tükid ja veel ühest leivaviilust rebitud tükid krõbedaks. Panin näpuga hapukapsast tükeldatud asjadele otsa, seekord ettevaatlikumas koguses, et pärast jälle hapu ei oleks, lisasin natuke õli, natuke majoneesi, segasin läbi ja kõige lõpuks lisasin praesibula-praeleiva ja segasin uuesti läbi. A. oli rahul; mina leidsin, et võiks mahlasem olla ja panin enda taldrikusse õli ja majoneesi juurde, siis leidsin, et hapukapsast võiks rohkem tunda olla, ja panin ka seda juurde ja vat siis oli hea.

See kanamaks oli nii hea ja odav, et sellega võiks veel midagi teha. Tollest kogusest sai ka kassile mitu korda süüa anda – kõigepealt enne, kui ma üldse salatit tegema hakkasin, ja pärast limpsisid kassid maksakarbi suure hoolega puhtaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s